Social Share on Facebook

I am interested in all offers. Hey! Please send me €5 via [link-omitted] 

Liitu Monese'ga ja saad kuni 50 € boonust pärast esimesi makseid!  Sisesta registreerumisel lihtsalt minu kutsekood: ANTER297.

Laadi Monese'i äpp alla siit: [link-omitted]

Kui ma olin 14 hakkas mulle meeldima üks klassiõde. Ma armusin temasse ära ja hakkasin talle saatma armastuskirjasid. Ühel päeval kutsusin ma ta oma esimesele kohtingule ja me läksime teatrisse. Peale seda kahjuks kolis ta teise linna elama ja mul ei tekkinud võimalust talle silmast silma oma tunnetest rääkida. Möödus 25 aastat ja ma hakkasin temaga uuesti suhtlema. Selgus, et ta elab samas linnas kus ma tööl käin ja tema maja juurest iga päev mööda sõidan. Teadmata, et ta elab seal. Tuli ka välja, et ta on lahutatud ja kasvatab kahte tütart ning elab üksi. Ühel päeval me kohtusime uuesti ja siis lõpuks ma rääkisin talle enda tunnetest. Me armusime uuesti ja ta arvas, et see ongi armastus. Ma viisin ta ühel suvel oma lemmik kohta mille nimi on Paunküla järv. Ma viisin ta paadiga sõitma, me pidasime pikniku ühel mu kõige lemmikumal saarel. Sii tõusin ma püsti, võtsin ta käest kinni ja viisin ta ühe kase juurde millele olin 25 aasat tagasi noaga joonistanud kase sisse tema + minu nime ja südame. See sama päev oli ka tema sünnipäev ja ma kinkisin talle seal samas minu joonistatud portree temast. Ta oli sõnatu ja hakkas nutma. Ma haarasin õrnalt kätega ta kaelast ja suudlesin teda, ning ütlesin talle, et ma armastan teda.

Kahjuks ühel päeval ütles ta mulle, et ma olen liiga hea ja siiras tema vastu ja armastan teda nii väga, et ta ei suuda mulle samaga vastata.

Siiani sõidan iga päev ta majast mööda kui tööle lähen kuid kahjuks me enam ei suhtle.